22/05/2026
Armsad joogateelised,
Eilses tunnis liikusime teemadega, mis puudutavad taju, keskendumist, selgust ja intuitsiooni. Kriya töötas sügavalt närvisüsteemi, selgroo ning ajukeskuste tasandil, kuid kõigi nende võimete juur ei peitu suuremas pingutuses ega pidevas enesearendamises. Nende alus on sisemine rahu.
Gruppe juhendades olen üha enam märganud, kui üle stimuleeritud on tänapäeva inimese närvisüsteem. Kiirustamise impulss on sageli kohal isegi siis, kui meil tegelikult kuhugi kiiret ei ole. Mõtted liiguvad kiiremini kui hingamine, tähelepanu killustub ning keha harjub elama pidevas valmisolekus. Pole ime, et sügava lõdvestuse ajal jäävad paljud inimesed sügavasse unne – keha ja meel kasutavad lõpuks võimalust taastuda.
Seepärast oligi minu eilne kodune ülesanne lihtne: maga, puhka ja taastu – ilma süütundeta.
Sageli arvame, et tervenemine peab olema midagi suurt ja erakordset. Tegelikult algab tasakaalu taastamine enamasti väikestest asjadest: klaas vett õigel ajal, sügavam uni, telefonist eemaldumine, mõned teadlikud hingetõmbed, lühike meditatsioon, jalutuskäik looduses või lihtsalt luba endal mitte midagi teha.
Väsinud meel hakkab lootust kaotama. Rahulik meel aga kuuleb taas oma sisemist tarkust. Sealt sünnib selgus. Sealt avaneb intuitsioon. Sealt hakkame taas märkama elu ilu ja juhatust, mis on kogu aeg olemas olnud.
Joogas räägime sageli kõrgemast teadlikkusest, kuid kõrgem teadlikkus ei tähenda tingimata kõrgemale tõusmist. Sageli tähendab see hoopis sügavamalt kohal olemist. Oskust olla täielikult siin, selles hingetõmbes, selles hetkes, selles elus.
Kõrgeim teadlikkus ei sünni tavaliselt müras ega kiiruses. Ta avaneb vaikuses, kus meel rahuneb piisavalt, et hing saaks rääkida.
Ja siin meenub mulle õitsev õunapuu.
Õis ei pinguta õitsemise nimel. Ta ei võrdle ennast teistega. Ta ei muretse, kas keegi tema ilu märkab või hindab. Kui tingimused on küpsed, avaneb ta lihtsalt oma loomulikus täiuses.
Nii on ka meiega.
Kui anname endale puhkust, vaikust ja ruumi, hakkab avanema see, mis on meis alati olemas olnud – loomulik selgus, sisemine tarkus ja rahu.
Lilled ei vali, kellele nad jagavad oma lõhna. Nad lihtsalt õitsevad ja lõhnavad kõigile.
Kuid lill ei jookse ka kellelegi järele. Ta püsib juurdunult oma keskmes ja jagab loomulikult seda, mis temas on.
Ka meie praktika kutsub meid jääma oma keskmesse. Mitte sulguma maailma eest, kuid mitte kaotama ennast sellesse. Kui oleme ühenduses oma sisemise rahuga, saame anda maailmale parima osa endast ilma ise tühjaks saamata.
Lubage endale neil päevil rohkem und, rohkem vaikust ja rohkem kohalolu.
Sest mõnikord ei ole kõige sügavam vaimne praktika mitte millegi juurde lisamine, vaid lubamine endal lihtsalt avaneda – nagu kevadine õis, mis ei püüa olla midagi muud kui see, kes ta on.
